Shikoku tõututvustus ajakirjas Lemmik

Ajakiri LEMMIK 1/2010 Veebruar
Tõututvustus: Shikoku – igivana Jaapani “samurai”
Shikoku (tuntakse ka nime all Kochi-ken ja Mikawa inu, “ken” ja “inu” tähendavad jaapani keeles koera) on algupärane ja vana koeratõug Jaapanist, Shikoku saarelt Kochi prefektuurist.
1937. aastal tunnistati koer Jaapanis elavaks “looduse mälestusmärgiks” nii nagu seda on ka akita ja kishu.
Enamus shikokusid on pärit Jaapani mägiküladest, mistõttu on ta vägagi puhas tõug, kuna pole ristatud teiste koeratõugudega. Samas, seetõttu on ta siiski suhteliselt väikese arvukusega ja pole Jaapanis eriti populaarne. Need, kes shikokude aretamisega Jaapanis tegelevad, on vägagi uhked selle üle, et koeratõu esindajaid on vähe ja et ta on väga puhas ning rikkumata.
Eestis, tegelikult terves Baltikumis elab vaid üks 10-kuune shikoku-tõugu koerapoiss, kelle nimi on Kekko. Tema ning perenaine Stina Vooluga kohtumegi. Kohtumispaik on talviselt lumerohke lauluväljak, mis näib Kekkole meeldivat.

Stina Vool ja koerad
Shikoku perenaine Stina Vool on koertega tegelenud juba alates kümnendast eluaastast, mistõttu võib tõdeda, et koertepisik on Stinal küljes juba üle kahekümne aasta. Täna kuulub talle kennel DeStination ja tasub vaadata ka kodulehte www.shikoku.ee
Esimene Stina päris oma koer oli dobermann. “Polnud tal pabereid ega midagi,” meenutab Stina, “käisin temaga sõnakuulelikkuse treeningutel ja ta oli koos minuga kolmteist aastat.”
Järgmine koer oli bullterjer, ja pärast seda teda tulid huskyd.
“Huskyd sain võtta siis, kui maja saime,” kinnitab perenaine. “Täna ongi mul kodus kolm huskyt ja shikoku.”
Kas huskyde valik oli Stinal teadlik?
“Suhteliselt teadlik,” tõdeb Stina. “Olin neid koeri juba varem “vaadanud”, kuid korterisse neid võtta ei tahtnud. Valikus oli ka malamuut, kuid husky saavutas võidu. Kaks esimest huskyt on pärit Itaaliast, kolmas koer on Rootsist toodud.”
Aga shikoku? Kust, kuidas ja miks?
“Aastaid tagasi juhtusin vaatama üht koeratõugude raamatut ja siis mu pilk talle peale jäi. Pärast seda hakkasin uurima, mis tõug see on ja selgus, et tegemist on vägagi haruldase tõuga, mida Eestis polnud üldse ja ka Baltikumis mitte. Lisaks meeldis mulle tema suhteliselt metsik välimus ning ka tema iseloom ehk isepäisus oli mulle meeltmööda.”
Kui shikoku-otsingud tõsisemaks läksid, siis leidis Stina Hollandist ühe kasvataja, kes talle seda tõugu koera pakkus. Selleks ajaks oli otsingutele kulunud juba pool aastat, kuid pärast kasvataja leidmist ootas Stina veel kaks aastat järjekorras, et selline vahva sell endale saada.
Omapärane välimus
Oma välimuselt hakkab Kekko mulle koheselt meeldima. Temas on midagi igivana ja algupärast, mis tänapäevastel koertel ju üsnagi haruldane on. Välimuses on midagi rebasest, midagi koiotist (seda kinnitab ka Stina), silmad on lahedalt pilukil nagu ühel tõelisel jaapanlasel, liikumises on midagi kassilikku, sest niivõrd painduv on ta.
Keeruline on aga fotograafil, sest mitte kuidagi ei taha Kekko vajalikku asendit võtta, sest maailmas on ju palju muudki põnevat kui üks fotograaf…
Paljudest koeratõugude raamatutest ja artiklitest võib lugeda, et shikoku meenutab samuraid, minagi nõustun sellega. Ta on tugevam ja sitkem kui mõned teised jaapani koeratõud.
Oma kasvu poolest võib teda keskmist kasvu koeratõuks pidada. Turjakõrgus on isastel 52 cm (+/- 3 cm), emastel 48 cm (+/- 3 cm). Kehakaal on 18-20 kilo. Siinkohal pean tõdema, et see 18-20 kilo on Kekkol küll vägagi sportlik ja sitketest lihastest koosnev.
Kehaehituselt on shikoku sarnane veidi väiksema shiba inuga ja veidi suurema akitaga. Ta on spitsiline, kellel on paks topeltkarvastik, rõngassaba ja kikkis kõrvad, mis ettepoole kalduvad. Teistest “jaapanlastest” eristab teda koon, mis on pikem ja tuletab hundikoonu meelde.
Karvastiku värvuse põhivärvid on seesam, punane seesam ja must seesam. Kekko on karvkatte poolest seesami karva ehk siis segu halli, punast ja musta. Must seesam on selline koer, kellel must värv on ülekaalus ja punane seesam see, kellel on rohkem punast ja hallikasvalget. Kõikidel shikokudel peavad olema ka nn “märgid” ehk “urajiro”, mis on valged karvalaigud põskedel ja kaelal. Kekkol on need väga selgelt nähtavad.
Karvkate on väga paks ja tihe, kuid hõlpsasti hooldatav. Tänu karvkatte paksusele elab Kekko praegugi enamuse ajast õues.
Shikokusid on olnud Jaapanis kolme tüüpi: Awa, Hongawa ja Hata. Kõik on nende alade järgi, kus nad pärit on. Hongawa-liin on kõige puhtam ja paljude arvates parim tüüp, kuid Stina kinnitab, et tänases Jaapanis üritatakse neid erinevaid liine ühtlustada.
Pühendunud loomus
Shikoku on väga hea iseloomuga ja oma peremehele pühendunud. Võõraste suhtes on ta reserveeritud. (Ka Kekko oli minu suhtes esialgu üsnagi reserveeritud, kuid kohtumise lõpuks oli ta juba täitsa sõber).Hästi treenitud koer on atleetliku kehaehitusega, nad tahavad liikuda – matkata ja rännata, kuid peab meeles pidama, et ei tasuks neid vabalt joosta lasta, kuna nad on ikkagi ju jahikoerad, mistõttu võivad nad huvitava “objekti” leidudes kaotada taju, et ka peremees tema järgi igatseb ja “jahti” pidama hakata. Stina lisab, et nad võivad siiski olla ka väga head valvekoerad.
Tänu oma üsna algupärasele iseloomule ja tugevale tahtejõule vajavad nad kutsikaeas tõsist sotsialiseerimist ja sõnakuulelikkustreeningut.
Shikoku on arukas koeratõug, mistõttu sobib hästi agility ja sõnakuulelikkuse koeraks. Ta õpib kõike väga lihtsalt. Ka Stina harrastab Kekkoga agilityd ning on läbinud kutsikate sõnakuulelikkuskoolituse.
“Treenimisel tuleb arvestada, et ta on isepäine,” tõdeb Stina, “kui ta ikka ei taha, siis ta ka ei tee. Vägisi sundima hakata pole mõtet, sest siis kaob tal üldse huvi. Võib öelda, et motiveerimine on suhteliselt raske.”
Shikoku on suurepäraseks kaaslaseks inimestele, kellele meeldib palju väljas liikuda. Väljas olles on shikokud väga energilised ja liikuvad, sisetingimustes vaiksed ja rahulikud, kuid Stina kinnitab, et “diivanikoer” shikoku päris kindlasti ei ole.
“Kindlasti tuleb arvestada, et shikoku ei sobi koeraks algajale koeraomanikule,” toonitab Stina. “Inimesel peaks olema kogemus teiste koertega, sest muidu võib olla oht, et oskamatule koerasõbrale istub shikoku lihtsalt pähe. Füüsiliselt teda karistada ei saa, mistõttu peab omanik temast vaimselt üle olema.”
Kuidas on lood suhetes teiste koertega? “Kuna shikokude mängustiil ja tutvumisstiil on üsnagi agressiivne, siis võivad nad hüpata teisele koerale peale ja pähe, hammustada, tirida, kusjuures mitte tigedalt vaid lihtsalt mänguhoos. Teisel koeral võib sellest aga hoopis teistsugune arusaam olla.”
Ajalugu
1930ndatel aastatel lahterdas Jaapani künoloog Haruo Isogai algupärased Jaapani koeratõud kolme klassi: suured, keskmised ja väikesed tõud. Shikoku kuulub Shika-inude hulka ehk siis keskmist kasvu koerte hulka. Teised sama klassi koerad on Kai Ken, Ainu ja Kishu Inu. Nad kõik on omavahel sarnased, erinevust esineb suuruses ja morfoloogias.
Kuna shikokud on pärit mägistelt aladelt, siis on nad vastupidavad ja väga tublid jooksjad. Vanasti pidasid nad jahti kitsedele ja metssigadele.
Tervis
Koer elab 10-12 vanaks. Saab öelda, et ta on inimese poolt “rikkumata” tõug, mistõttu on tervisehädasid vähe.
Terviseprobleeme võib olla luude ja liigestega, kõrvadega, närvidega. Esineb probleeme südame, kopsude ja kuseteedega.
“Puusauuringuid peaks temaga tegema, kuna nad armastavad hüpata ja palju liikuda ning ka silmade uuringu plaanin teha,” lõpetab Stina.

Marko Tiidelepp
Foto: Stanislav Moshkov